www.baltha.eu

hooaeg suured tšnud kavad video lingid kontakt

1981 I Vasalemma rallikross

RALLIKROSS, MIS SEE ON?

Tekst: Henn Saarmann
Aitäh: Madis Kers

            Rallikross on kiirusvõistlus, kus sõita tuleb niiöelda pehmel pinnasel, osalt ka kõva kattega rajal (teel). Suurematel rahvusvahelistel võistlustel ja EM-võistlustel on rajad 800-1000 m pikad ja 10-16 m laiad. Nõutav on, et 20% rajast oleks kõva kattega ja 35% katteta teelõike. Rallikrossil tuleb sportlasel autot juhtida igasugustes tingimustes, osata valida teelõike, kust hõlpsamini läbi saada ja kiiremini lõpetada.
            Pühapäeval toimus vasalemmas rallikross Harju KEK-i auhindadele. See oli NSV Liidus esimene suurem ja tõsisem võistlus rallikrossis. Rallikrossile olis daabunud autospordispetsialistid Moskvast, sest käsil on üleliiduliste võistlusmääruste väljatöötamine.
            Vasalemma rada on 1400 m pikk. See on ehitatud vanasse karjääri, väikese tehisveekogu äärde. Mitu aastat vedas Keila autojuht Andi Mellis rajale täidist ja nüüd on tehnikaklubi “Sõprus” ning Harju KEK-i tehnikaga rajad sõidukorda seatud.
            Rallikrossidel sõidetakse selleks ehitatud autodel. Meil Eestis polegi veel õiget autot, mis oleks spetsiaalselt rallikrossiks kohandatud. Seepärast on arusaadav, et küllaltki raskele võistlusele tuli esialgu 16 autot. Sellest piisas. Kõigepealt tuli igal sõitjal osaleda kolmes eelsõidus. Autod lasti rajale nelja kaupa. Kolmest sõidust liideti kahe parema sõidu ajad. Selle järgi saadud kohad viisid kolm esimest A-finaali, kolm järgmist B-finaali ja neli järgmist C-finaali. Kümnel võidusõitjal oli seega võimalus kaasa mängida peaauhindadele, sest C-finaali võitja lasti edasi B-finaali.
            Harju KEK-i auhinnavõistlustel kihutasid C-finaalis Ivar Peedu, Urmas Kask, Ando Nõel ja Raivo Kolk. Esimesena lõpetas suurte kogemustega võidusõitja Ivar Peedu ja tema pääses B-finaali, kus osalesid veel Paul-Robert Helk, Raido Rüütel ja võrulane Ando Värton. Selles võiduajamises oli kiireim P.-R. Helk. A-finaalis olid koos suurmeistrid Heiki Ohu, Vallo Soots, Eedo Raide ja Paul-Robert Helk.
            Lõppvaatus möödus uljas kihutamises. Kõige paremini oskas kurve ja raskeid rajalõike läbida Heiki Ohu. Tema kannul võitlesid iga meetri pärast V.Soots, E.Raide ja P.-R.Helk, kuid Ohust mööda nad ei saanud. Peaauhind kuulus 38-aastasele Harju KEK-i kolonniülemale Heiki Ohule.

Kümme paremat:
            1. Heiki Ohu (Harju KEK)
            2. Vallo Soots (TSK Sõprus)
            3. Eedo Raide (MN Autobaas)
            4. Paul-Robert Helk (Vinni NST)
            5. Raido Rüütel (Karksi)
            6. Ivar Peedu (Tallinna Autoveod)
            7. Ando Värton (Võru Dünamo)
            8. Urmas Kask (Harju KEK)
            9. Ando Nõel (Harju KEK)
            10. Raivo Kolk (Tallinna Autoveod)

 

RALLIKROSS HARJU KEK-I AUHINDADELE

Tekst: Kalju Nurme
Aitäh: Madis Kers

            Hiljuti paistsid Tallinnas mitmel pool silma reklaamplakatid “Rallikross Harju KEK-i auhindadele”.
            Pühapäeval tuli välja 17 võidusõitjat – kogu meie paremik, nende seas neli suurmeistrit, viis meistersportlast, ülejäänud aga meistrikandidaadid.
            Rallikross on kiirusvõistlus, kus tuleb sõita osaliselt teedeta maastikul. Näiteks EM-võistlustel on rada kuni 1000 m pikk ja 10-16 m lai, nõutav on, et 20% rajast oleks kõva kattega, 35% aga katteta. Seega peab võidusõitja oskama autot igasugustes tingimustes kindlalt ja ratsionaalselt juhtida.
            Esimese vooru avasõidus (3 ringi) tulid rajale treeningsõitude neli kiiremat: Eedo Raide, Heiki Ohu, Vello Õunpuu ja Vallo Soots. Paeltvaatajad ennustasid: “Vist on see nii ka finaalis.” Sõidu võitis stardist paremini väljunud Eedo Raide 3.47,8. Vallo Soots kaotas talle 3,2 sekundiga. Kolmandana tuiskas üle lõpujoone Heiki Ohu (3.52,8), kes lõpuks suutis Vello Õunpuud edestada ainult 0,2 sekundiga.
            Vaid teise sõidu võitja Paul-Robert Helk suutis kiiluda end suurmeistrite vahele ajaga 3.49,4.
            Teine voor. Seekord lõpetasid neli esimese vooru kiiremat sellise järjekorras: H.Ohu 3.43,8, V.Soots 3.46,8 E.Raide 3.50,4 P.-R.Helk 3.52,2. Teise sõidu parimad V.Õunpuu ja R.Rüütel said vastavalt aja 3.44,4 ja 3.57,4 (kolmas oli Ando Nõel 4.00,0). Kolmandas kihutamises peremehetses kahekordne Eesti meister Ivar Peedu 3.56,2-ga. Järgnesid Ando Värton 3.58,8 ja Urmas Kask 4.01,8.
            Kolmas voor. Esimeses stardis juhtis Vello Õunpuu poolteist ringi, ent siis ütles tema auto mootor üles ja sõidu võitis H.Ohu 3.43,2. Samal ajal vahetas E.Raide koos mehhaanikutega oma auto käigukasti (juba eelmisel mõõduvõtmisel sai ta kasutada ainult I ja II käiku). Teise kihutamise võitis jälle P.-R. Helk 3.50,0 R.Rüütli 3.54,4 ja A.Värtoni ees. Kolmanda stardi võitis Raivo Kolk 4.11,2-ga. Nüüd arvestati iga võidusõitja kahe parema sõidu aeg kokku ja finaalsõitudele pääsesid kümme kiiremat.
            Nõrgima finaali võitis I.Peedu 5.14,6 B-finaali P.-R.Helk 5.05,2-ga.
            A-finaalis startis meie autoralli n.-ö. koorekiht. Minema sai paremini peoperemeeste suurlootus H.Ohu, kellele tihedalt järgnes V.Soots. Teise paari moodustasid Eesti spordiajakirjanike poolt 1980.a. parimaks tunnistatud meeskonna roolimees E.Raide ja P.-R.Helk. Kes keda? Põnevust  jätkus finaalsõidu viimase meetrini.

Pilk protokolli:
            1. H.Ohu (Harju KEK) 4.55,4
            2. V.Soots (TSK Sõprus) 4.56,0
            3. E.Raide (Eesti NSV MN AV a/b) 5.02,8
            4. P.-R.Helk (Vinni NST) 5.03,2

Kui viimane sõit läbi oli, tunnistasid paljud pealtvaatajad (võistlust jälgis üle 5000 huvilise): tore oli, ainult võinuks kauem kesta...
            Lõpuks peab märkima ka rallikrossi kohtunikekogu peakolleegiumi – Helvi Merirand (peakohtunik), Urve Nõmmiste (peasekretär), Eino Uusoja (distantsiülem), Jaan Sokk (peaajamõõtja), Meelis Arumeel (tehnilise komisjoni esimees) – operatiivsete ja head tööd.
            Kes olid Harju KEK-is rallikrossi ettevalmistamisel aktiivsemad?
            Vastas rallikrossi organiseerimiskomitee esimees, Harju KEK-i juhataja asetäitja Sulev Kivimäe: “Tugev toetus tuli muidugi meie juhatajalt Hans Pallalt. Palju tegid ära endine tuntud rallisõitja Toomas Bernstein ja nii-öelda, sõitev treener Toomas Diener, samuti Meelis Arumeel. Märkimata ei saa jätta ka 14.autobaasi autojuhi, mitmekordse Eesti traielimeistri Anti Mellise tublit tööd – ta veadas rajakatteks killustikku.
            Rada on 1400 m pikk. Tahame sellele kahe kolmandiku osas asfaltkatte peale saada ja järgmisel aastal kutsume külalisvõistlejaid ka teistest Nõukogudemaa autospordikeskustest.”
            Allakirjutanu arvates tuleks tulevikus põnevamates kohtdes välja ehitada ka looduslikud tribüünid pealtvaatajaile. Lahendamist vajaks ka uute väljasõiduteede ehitamine, vältimaks pärast võistlusi autode kuhjumist.
            Soovime selleks Harju KEK-i tublidele töö- ja spordimeestele jõudu ja jaksu!
            Tahan meenutada veel üht episoodi. Ärasõidul hakkas meie autol üks küünal streikima. Pidasin tee ääres kinni. Viga polnud tõsine ja abi ei läinud vaja. Autode rodu veeres mööda, ka palju tuttavaid praegusi rallisõitjaid. Keegi ei peatunud. Siis jäi üks auto seisma ja sellest väljus Eesti ASF rallikomitee esimees Rein Stint: “Kas on midagi tõsist?” Tänasin abi eest. Ent endal tekkis südamesse soe tunne. Või nagu spordimehed ütlevad: tugev küünarnukitunne – sa tunned oma kõrval sõpra ja seltsimeest. Sellised olid meie kuuekümnendate aastate rallimeeste omavahelised suhted.
            Miks ma seda kirjutasin?
            Kui tihti võib näha tee ääres vilumatut harrastusjuhti, kes ei leia auto juures viga üles. Kolleegid aga vuravad oma autodega uhkelt mööda, kuigi võiksid peatuda ja küsida: “Kas on ehk abi vaja?” Kas või selleks, et viia auto lähemasse asulasse, kus on kindlasti targemaid kutselisi juhte.
            Noored kolleegid, palun mõelge vahel sellele. Seegi on üks osa liiklusviisakusest ja kui lubate, ka moraalist.

 

 

 

 

Untitled Document Untitled Document Untitled Document